Taust
Esimesed eesti talupojad jõudsid väljarändajatena Põhja-Kaukaasiasse aastatel 1865–1872 ja Kaukaasia Musta mere rannikule 1882–1886. Ülemöödunud, 19. sajandi teisel poolel tekkis mõlemale poole Kaukasuse mägede peaahelikku mitu eesti asundust. Juba 20. sajandi esimesel veerandil elas Kaukaasias tuhandeid eestlasi. Tänaseks on suur osa nendest asundustest kas lõplikult kadunud (kohapeal pole enam üldse mingit asundust) või seal elavad veel mõned väljarändajate järeltulijaid teiste rahvaste keskel.
Teavet nende asunduste ajaloo kohta on kogunud, digiteerinud ja avaldanud Andres Aule veebilehel http://ida.aule.ee/. Andres on aastatega vabatahtlikult, muude tööde ja tegemiste kõrvalt koondanud ühte kohta suurel hulgal ajaloolist materjali 19. sajandist ja 20. sajandi algusest: vanu Eesti ajalehti, memuaare, artikleid jne.
Sinna on jõudnud ka üht-teist tähtsamatest trükistest Kaukaasia eesti asunduste ajaloo kohta hilisemal, nn nõukogude ajastul, kuid nendel on sageli küljes „nõukogude aja tempel” või on tegemist kindlale teemale orienteeritud teaduslike uurimustega. Tegelikult oleks tore saada asunduste uuema (sealhulgas nõukogudeaegse) ajaloo kohta teavet nii-öelda otse allikast (inimestelt, kes on seal ise aastaid elanud) ja ilma poliitikata. Kahjuks aga ei ole 20. sajandi viimase veerandi kohta peale mõne ajaleheartikli eriti midagi kirja pandud.
Venekeelset teavet Kaukaasia eesti asunduste (eelkõige Allmäe asunduse kohta) kogub ja avaldab veebilehel http://sugupuu.narod.ru/ Rudolf Vahopski, kes elab Venemaal. Tema veeb on mõeldud eeskätt Venemaal elavatele eestlastele ja nende järeltulijatele. Seejuures tõlgib ta (isa abiga) eestikeelseid materjale vene keelde ja on avaldanud oma veebis mitu Kaukaasia eestlaste sugupuud.
Paljud väljarändajate järeltulijad on jõudnud eri aegadel esivanemate maale tagasi. Kõigil neil on soojad mälestused kodukohast Kaukaasias. Kodudes on fotod, mis aitavad mälestusi hoida. Tõenäoliselt on nad vahetevahel jutustanud lastele ja lastelastele elust Kaukaasias. Kuid arvatavasti on nad ka kiiresti aru saanud, et need jutud jäävad noortele kuulajatele kaugeks ja eksootilisteks. Tänapäeval elavad vanemad lastest kaugel ja sellepärast napib võimalusi jutustada ja meenutada. Samuti tundub, et vanemate hulgas ei leidu eriti neid, kes julgeksid võtta ette memuaaride kirjutamise.
Tänapäeval võimaldab tehnoloogia suhelda kodust väljumata ja samas üheskoos mälestusi jagada. Olen märganud, et mõned Kaukaasia eestlased on sotsiaalvõrgustikes juba hakanud stiihiliselt mälestusi ja fotosid jagama. Kuid kusagile „pilve” salvestatud informatsioon ei säili: see on varsti vaateväljast kadunud ja ka tehnoloogia ei jää samaks. Siit tekkis mõte luua üks koht, mille üle on Kaukaasia eestlastel endil kontroll ja kuhu saaks koguda mälestusi ja fotosid nendega seotud mälestuste jäädvustamiseks — ja niiviisi kokku koguda kasvõi mingi osa teabest asunduste elu kohta. Kui palju seda siia tuleb, oleneb Kaukaasia eestlaste aktiivsusest ja võimalustest, sest paljud, eriti vanemad inimesed ei ole arvutiga sina peal, aga loodetavasti on nendel aktiivsed lapsed ja lapselapsed, kes saavad abiks olla.
Tänan Andres Aulet igakülgse abi eest!